|
|
| Twilight is the best [ kk ] |
|
 |
HOMMIKUNE AJALEHT!!
Vaata Twilight netist TASUTA !
Bella Cullen on 05/27/2010 at 5:41pm (UTC) | | | http://www.novamov.com/video/c8f72627fb41c
ett , seal ei pea mingit kasutajat ttegema ega midagi . lihtsaltt vajuta play , jja vaata , xdd | | | |
|
“Koidukuma” film jõuab kinno 18. novembril 20
Bella on 05/25/2010 at 1:32pm (UTC) | | | A Summit Entertainment spokesperson has confirmed to HitFix that “The Twilight Saga: Breaking Dawn” will open nationwide on Nov. 18, 2011. It’s still officially unknown if “Dawn” will be broken up into one or, as rumored, two films. Stars Kristen Stewart, Robert Pattinson and Taylor Lautner are all expected to return.
~tõlk
Summit Entertainmenti pressinõunik on kinnitanud HitFixile, et “Videviku saaga: Koidukuma” jõuab kinolinadele 18. novembril 2011. aastal. On ametlikult teadmata, kas “Koidukuma” tehakse üheks või kaheks filmiks. Loodetakse, et staarid Kristen Stewart, Robert Pattinson ja Taylor Lautner pöörduvad “Videviku” saagasse tagasi.
Loodame, et film tuleb siiski kahes osas – nii palju jääks muidu nägem | | | |
|
Keskööpäike , eesti keeles
Bella on 05/25/2010 at 1:30pm (UTC) | | | Keskööpäike nüüd eesti keeles , läbi Edwardi silmade ;
Oli see osa päevast, mil soovisin, et oleksin olnud võimeline magama.
Keskkool.
Või oleks puhastustuli parem väljend? Kui peaks olema võimalik oma minevikupatte leevendada, siis peaks seda kindlasti võtma ühe arvestatava meetmena. Tüdimusega ei harju ma vist kunagi ära. Iga järgnev päev tundus veel monotoonsem kui eelmine.
Seda võiks minu puhul nimetada isegi magamiseks – kui magamist defineerida passiivseks perioodiks aktiivsete perioodide vahel.
Ma vahtisin pragusid, mis jooksid läbi krohvitud seina kohviku kaugeimas nurgas, kujutledes, et need moodustavad mingeid mustreid või kujundeid, mida nad muidugi mõista ei teinud. See oli üks viis lülitada välja hääli, mis tulvasid mu peas justkui lõputult vulisev vesi.
Sadu selliseid hääli ma lihtsalt ignoreerisin.
Mis puutus inimeste mõtetesse, siis minu jaoks ei olnud seal kunagi midagi uut. Ma olin kõike juba korduvalt kuulnud. Täna keerlesid kõigi mõtted paaniliselt uue õpilase ümber. Ma olin tema nägu korduvalt näinud juba paljude õpilaste mõtetes ja arvatavasti iga võimaliku nurga alt. Lihtne tavaline inimtüdruk. Oligi arvata, et tema saabumine on kõigile nii põnev – nagu lapsed, kes näevad uut läikivat mänguasja. Pooled tüüpidest juba unistasid, kuidas nad temasse armunud oleksid. Ja seda vaid sellepärast, et tegemist oli uue ja huvitava näoga. Nagu lambakari. Üritasin neid mitte tähele panna.
Vaid neli häält olid need, mida üritasin ignoreerida mitte vastikusest, vaid viisakusest. Need olid hääled, mis kuulusid minu perekonnale, kahele vennale ja kahele õele, kes tegelikult olid juba nii harjunud sellega, et neil puudub minu läheduses privaatsus, mida ma siiski soovisin neile anda võimalikult palju. Tegin, mis minu võimuses, et neid mitte kuulata.
Püüdsin küll, kuid siiski ma teadsin nende mõtteid.
Rosalie mõtles, nagu tavaliselt, iseendast. Ta oli märganud enda peegeldust kellegi prillidelt ja imetles oma täiuslikkust. Rosalie mõttemaailm oli justkui madal bassein ilma eriliste üllatuslike nüanssideta.
Emmet oli tusane maadlusmatši pärast, mille ta öösel Jasperile kaotas. Ta pidi kogu oma kannatuse kokku võtma, et ära oodata koolipäeva lõpp, mil ta viimaks saaks korraldada uue matši. Tegelikult Emmetti mõtteid ei olnukski vaja lugeda, kuna ta ei mõelnud kunagi millelegi, mida ta kohe ka ei oleks öelnud või teinud. Ma tundsin end süüdi, et lugesin teiste mõtteid, sest teadsin, et seal leidus asju, millest nad ei tahaks mulle rääkida. Kui Rosalie mõtted olid nagu madal bassein, siis Emmetti oma selle kõrval oleks peegelsile järv ilma igasuguste varjudeta.
Ma ohkasin rõhutult… Jasper piinles.
Edward. Alice kõnetas mind mõttes, saamaks minu tähelepanu.
See oli sama, nagu oleks mu nimi valjusti öeldud. Tore, et mu nimi oli viimasel ajal moest läinud – varem oli tüütu; iga kord kui mõni inimene mõtles ükskõik millise Edwardi peale, pöörasin automaatselt pea tema suunas.
Praegu ma pead ei pööranud. Meil Alice’iga tulid need privaatsed vestlused päris hästi välja. Harva juhtus, et keegi midagi märkas. Mu silmad püsisid nendel pragudel seal krohvis.
Kuidas ta vastu peab? Küsis Alice.
Kortsutasin kulmu, õnneks keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Samahästi oleksin võinud kulmu kortsutada ka lihtsalt igavusest.
Alice oli mures. Nägin tema mõtetest, et ta otsis nägemusi Jasperi kohta. Kas oli oodata mingit ohtu? Ta otsis edasi, kammides läbi monotoonseid pilte lähitulevikust.
Pöörasin pead, tegin seda nii, nagu oleksin vaadanud telliseid teises seinas, seejärel pöörasin pea jälle paremale, nende pragude poole, mida olin enne silmitsenud.
Ainult Alice võis teada, et raputasin pead eituse märgiks.
See rahustas teda veidi. Anna mulle teada, kui asi halvemaks kisub.
Ma liigutasin ainult silmi, vaadates korraks lakke ja seejärel uuesti alla. Ta mõistis.
Aitäh sulle.
Olin rahul, et ma ei saanud talle vastata. Mida ma oleksingi võinud öelda? Et teen seda meeleldi? Sugugi mitte. Mul oli ebameeldiv kuulda Jasperi sisemist võitlust. Kas tõesti oli vajalik niiviisi eksperimenteerida? Kas poleks olnud lihtsam tunnistada, et võib-olla ta ei suudagi kunagi oma janule vastu panna nii, nagu teised meist suutsid, ja mitte liialt ennast sundida? Miks on vaja nõnda saatust õrritada?
Viimati olime jahil käinud kaks nädalat tagasi. Ülejäänutel meist ei olnud raske januga võidelda. Kohati oli vaid veidi ebamugav – näiteks kui mõni inimene sattus liiga lähedale. Aga seda juhtus harva. Nende alateadvus hoiatas, et me oleme ohtlikud, kuigi teadlikult poleks nad suutnud meist niimoodi mõelda.
Jasper oli hetkel väga ohtlik. Samal hetkel seisatas üks väike tüdruk meie laua lähedal, et vestelda oma sõbraga. Ta sasis sõrmedega oma lühikestes liivakarva juustes. Ventilaator puhus tema lõhna meie suunas. Ma olin juba harjunud selle tundega, mida inimeste lõhn tekitas – kuiv valu kurgus, õõnes tunne kõhus, lihaste pinguldumine, liigne mürgivool suus… Seda kõike oli tavaliselt väga lihtne eirata, aga mitte praegu. Praegu olid need tunded tugevamad, topelt tugevad, kuna tundsin, mida tundis Jasper.
Jasper lasi end oma unistustel lummata. Ta kujutles seda – tõusta oma toolilt Alice’i kõrvalt ja astuda selle väikese tüdruku juurde. Nõjatuda tema poole, justkui sosistamaks talle midagi kõrva, samal ajal puudutada huultega tema kõri ja lasta kuumal pulseerival verel oma janu kustutada…
Ma lõin jalaga vastu Jasperi tooli.
Ta vaatas mulle korraks otsa ja seejärel lõi silmad maha. Ma kuulsin tema mõtetest, et tal oli häbi, kuid samal ajal võitles tema mõistus januga.
„Vabandust,“ pomises ta.
Ma kortsutasin kulmu.
„Sa poleks midagi teinud,” rahustas Alice teda. „Ma näeksin ette, kui midagi hullu juhtuks.”
Ma varjasin oma ilmet, mis oleks ta vale paljastanud. Me pidime Alice’iga kokku mängima. Pole sugugi lihtne elada selliste võimetega – näha tulevikku või kuulda teiste mõtteid. Me hoidsime teineteise saladusi.
„Võib-olla aitab see, kui mõtled neist kui inimestest,” soovitas Alice oma kõrgel musikaalsel häälel, rääkides nii kiiresti, et inimkõrv poleks suutnud seda tabada. „Tema nimi on Whitney. Tal on väike õde, keda ta jumaldab. Tema ema kutsus Esme ühele aiapeole, mäletad?”
„Ma tean, kes ta on,” lausus Jasper napisõnaliselt. Ta pööras pilgu aknast välja. Ja sellega lõppes meievaheline vestlus sel teemal.
Ta peaks täna jahile minema. Oli naeruväärne võtta selline risk lihtsalt selleks, et oma vastupanuvõimet tugevdada. Jasper võiks teada oma piire ja elada nende järgi. Tema senised harjumused ei läinud kokku meie elustiiliga ja ta ei peaks end nõnda viimse piirini piinama.
Alice ohkas vaikselt kui tõstis oma toiduportsjoni kandikule, ja jättis Jasperi rahule. Ta tundis ära kui Jasper ei vajanud rohkem julgustamist. Kuigi Rosalie ja Emmet olid oma suhtes avameelsemad, olid siiski Alice ja Jasper need, kes tundsid teineteise tujusid ja soove sama hästi kui iseenda omasid. Justkui suudaksid nemadki mõtteid lugeda – teineteise mõtteid.
Edward Cullen
Refleksi ajel pöördusin automaatselt hääle poole, mis oli lausunud minu nime, kuigi mitte valjult, vaid ainult mõttes. Minu pilk langes hetkeks avalatele šokolaadipruunidele silmadele, mida ümbritses kahvatu südamekujuline nägu. Seda nägu ma juba teadsin, kuigi polnud veel isiklikult näinud. Olin seda näinud täna peaaegu kõigi teiste peades. Uus õpilane, Isabella Swan. Meie linna politseiülema tütar, kes tuli siia elama mingi olukorra sunnil. Bella. Ta parandas kõiki, kes kutsusid teda täisnime pidi. Hetke pärast taipasin, et tema polnud see, keda olin kuulnud oma nime lausuvat.
Muidugi on ta juba Cullenitesse armumas, kuulsin sedasama häält jätkamas. Nüüd tundsin selle ära. Jessica Stanley – juba mõnda aega polnud ta mind oma sisemise jutuvadaga tüüdanud. Milline kergendus see oli kui ta oma armumisest minu vastu üle oli saanud. Oli peaaegu võimatu pääseda tema lakkamatutest naeruväärsetest unistustest. Tol ajal ma soovisin, et oleksin talle võinud selgitada, mis oleks juhtunud kui minu huuled, ja hambad nende taga, oleksid sattunud tema lähedusse. Kindlasti oleks see vaigistanud tema tüütud fantaasiad. Mõte sellele, milline oleks tema reaktsioon, tõi mulle naeratuse suule.
Jessica jätkas. Ta pole isegi mitte ilus. Ma ei saa aru, miks see Eric teda nii palju vahib… Ja Mike.
Viimase nime peale tuli tema näole grimass. Populaarne noormees Mike Newton oli tema uus ihaldusobjekt, kuigi poiss ise ei teinud temast suurt väljagi. Mike’i tähelepanu kuulus nüüd Bellale, jällegi justkui laps uut läikivat mänguasja nähes. See andis Jessica mõtetele õela nüansi, kuigi väliselt üritas ta paista sõbralik, selgitades Bellale üldtuntud fakte meie perekonnast. Tüdruk oli järelikult küsinud meie kohta.
Täna saan mina ka palju tähelepanu, mõtles Jessica rahulolevalt, Milline vedamine, et meil Bellaga on kaks ühist tundi… Kindlasti Mike küsib hiljem minu käest tema kohta…
Proovisin seda latramist ignoreerida, enne kui see mind hulluks ajaks.
„Jessica Stanley jutustab sellele Swan’i tüdrukule meie kohta käivaid kõlakaid,” pomisesin Emmetile.
Ta itsitas vaikselt. Ma loodan, et ta teeb seda ikka põhjalikult, ütles ta mõttes.
„Tegelikult pigem pinnapealselt. Mitte midagi skandaalset ega õudset. Ma olen pettunud.”
Ja see uus tüdruk? Läheb klatšiga kaasa?
Kuulasin tähelepanelikumalt, et teada saada, mida uus tüdruk, Bella, mõtles Jessica jutu peale. Mida ta mõtles kui nägi seda imelikku kahvatut perekonda, kes hoidis omaette?
See oli justkui minu kohustus teada tema reaktsiooni. Niiviisi sain ma kaitsta oma perekonda. Kui keegi hakkaks midagi kahtlustama, saaksin juba varakult hoiatuse ja jõuaksime kiiresti reageerida. Seda juhtus vahetevahel – mõni aktiivse kujutlusvõimega inimene nägi meis mõne raamatu- või filmikaraktereid. Tavaliselt nad arvasid valesti, aga ikkagi oli ka sel juhul ohutum lahkuda kui riskida meie paljastamisega. Mõnikord väga harva juhtus, et keegi arvas meie kohta õigesti. Sel juhul ei andnud me neile aega selle arvamuse üle mõtiskleda, vaid kadusime viivitamatult, jäädes vaid salapäraseks mälestuseks…
Ma ei kuulnud midagi, kuigi kuulasin täpselt selle koha kõrvalt, kust tuli Jessica monoloog. Tundus, nagu ei istukski tema kõrval kedagi. Kui imelik… Kas Bella oli lahkunud? Ei, see ei saanud võimalik olla, kuna Jessica lobises temaga ikka veel. Tõstsin pilgu, et kontrollida, tundes end veidi löödult. Ma ei ole kunagi varem pidanud üle kontrollima midagi, milleks mu spetsiaalne ‚kuulmine’ oli võimeline.
Minu pilk jäi jälle pidama nendelesamadele pruunidele silmadele. Ta istus täpselt seal, kus oli ennegi istunud, ja vaatas meie poole, mis oli hetkel muidugi loomulik, kuna Jessica klatšis ikka veel meid, Culleneid.
Oleks loomulik kui Bellagi mõtleks samal ajal meie peale.
Aga ma ei kuulnud väikseimatki sosinat.
Ta lõi pilgu punastades maha, kuna häbenes, et olin ta tabanud meid vaatamast. Jasperi pilk oli ikka veel aknast välja suunatud. See oli hea, kuna ma ei tahtnud ette kujutada, kuidas see punastamine oleks teda ahvatlenud.
Tüdruku emotsioonid olid tema näol nii selged, nagu oleks need talle otsaette kirjutatud: üllatus, kui ta alateadlikult märkas erinevusi meie liikide vahel, uudishimu, kui ta kuulas Jessica juttu, ja veel midagi… Imetlus? See poleks esimene kord. Me olime nende jaoks ilusad, meie loomuomadus saagi meelitamiseks. Ja siis lõpuks, piinlikkus, kui ma tabasin ta ennast vaatamas.
Kuigi tema mõtted tundusid tema kummalistes silmades nii selged – kummalistes, nende sügavuse pärast – ei kuulnud ma peale vaikuse mitte midagi sellelt kohalt, kus ta istus.
Tundsin end rahutult.
Ma polnud midagi sellist varem kogenud. Kas minuga oli midagi lahti? Ma tundsin end sama hästi nagu tavaliselt. Hakkasin muretsema, proovisin paremini kuulata.
Kuulsin kõiki hääli, mida olin enne ignoreerinud.
…huvitav, missugune muusika talle meeldib… Äkki peaksin seda CD-d mainima… mõtles Mike Newton kaks lauda eemal – pilk Bella Swanile suunatud.
Issand, kuidas ta seda Bellat jõllitab. Kas talle pole küllalt, et pooled meie kooli tüdrukud tema järele õhkavad… mõtles Eric Yorkie pahaselt, samuti tüdrukut jälgides.
…nii vastik. Oleks ta veel kuulus või midagi… Isegi Edward Cullen vahib teda… Lauren Mallory oli nii kade, et tema nägu oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt roheline olema. Ja Jessica uhkeldab oma uue parima sõbraga. Milline nali… Õelus lausa pulbitses tema sees.
…kindlasti on kõik seda juba temalt küsinud. Aga ma tahaksin temaga millestki rääkida. Pean midagi originaalsemat välja mõtlema… mõtiskles Ashley Dowling.
…äkki on meil hispaania keele tund koos… lootis June Richardson.
…nii palju veel vaja täna ära teha! Mate, ja veel see inglise keele kontrolltöö. Ma loodan, et ema… Angela Weber, vaikne tüdruk, kelle mõtted olid tavaliselt heatahtlikud, oli ainuke nende lauas, kelle kinnismõtteks ei olnud Bella.
Ma kuulsin neid kõiki, igat tühisematki asja, mis nende mõtetest läbi jooksis. Aga mitte ühtki silpi sellelt sügavate ja väljendusrikaste silmadega uuelt õpilaselt.
Aga loomulikult kuulsin ma teda siis, kui ta Jessicaga rääkis. Selle jaoks ei olnud mul vaja mõtteid lugeda, et kuulda tema vaikset selget häält teisel pool ruumi.
„Kes see punakaspruunide juustega poiss on?“ kuulsin ma teda küsimas, samal ajal mind silmanurgast piiludes, et siis ruttu pilk eemale suunata, märgates, et ma ikka veel vaatasin tema poole.
Ma juba natuke lootsin, et olles kuulnud tema häält, on mul lihtsam tema mõtteid kuulda, kuid pidin kahjuks pettuma. Tavaliselt inimeste mõttehääl kõlas umbes samamoodi, nagu nende füüsiline hääl. Aga see vaikne, tagasihoidlik hääl oli tundmatu, ei läinud kokku ühegagi neist sadadest mõttehäältest, mis ruumis kaikusid. Olin selles täiesti kindel.
Palju õnne, jobu! mõtles Jessica enne, kui vastas tüdruku küsimusele. „See on Edward. Ta näeb küll jumalik välja, aga ära hakka tema peale aega raiskama. Ta ei käi kohtamas. Nähtavasti pole ükski siinsetest tüdrkutest tema jaoks küllalt hea.“
Pöörasin pea ära, et oma muiet varjata. Jessical ja ta klassikaaslastel polnud õrna aimugi, kui väga neil on vedanud, et keegi neist minu maitse ei olnud.
Pärast hetkelist muiet tundsin mingit kummalist tunnet, millest ma ei saanud hästi aru. Sel oli midagi pistmist Jessica õelate mõtetega, millest uus tüdruk teadlik polnud… Tundsin veidrat tungi astuda nende vahele, et kaitsta seda Bella Swani Jessica kurjuse eest. Mis veider tunne. Et välja uurida selle kummalise tunde tagamaid, uurisin uut tüdrukut veelkord.
Võib-olla oli see lihtsalt mingi ammuunustatud instinkt – tugev kaitseb nõrgemat. See tüdruk tundus nii habras… palju haavatavam kui tema klassikaaslased. Tema nahk tundus nii õrn, et oli raske uskuda, et see üldse kaitses teda välismaailma eest. Ma võisin näha, kuidas tema veri rütmiliselt soontes pulseeris… Aga ma ei tohiks sellele keskenduda. Mulle meeldis eluviis, mille olin endale valinud, aga ma olin hetkel sama janune, nagu Jasper ning ei tahtnud end ahvatlusega kiusata.
Tema silmade kohal oli vaevumärgatav vagu, millest ta ei paistnud teadlik olevat.
Uskumatult masendav! Oli selgelt aru saada, et tema jaoks oli kõik see väsitav, siin istuda ja vestelda võõrastega, olla tähelepanu keskpunktis. Tema tagasihoidlikkus oli tuntav selle järgi, kuidas ta hoidis oma õlgu – kergelt ettepoole, justkui ootaks ta iga hetk tagasilööki. Siiski võisin ma seda vaid tunda, näha, kujutleda. Seda erilist tüdrukut ümbritses vaid vaikus. Ma ei kuulnud midagi. Miks?
„Kas lähme?” küsis Rosalie, katkestades mu mõtiskluse.
Pöörasin tüdrukult pilgu ära, tundes kergendust. See ebaõnnestumine ärritas mind veidi ja ma ei tahtnud tema mõtete üle rohkem juurelda, sest need olid minu eest varjatud. Kahtlemata, kui ma kuuleksin tema mõtteid – ja ma kavatsesin kindlasti leida viisi, kuidas seda teha – oleksid nad sama tavalised ja igavad, nagu kõigil teistel. Kindlasti ei väärinud tema mõtted mu pingutusi.
„Noh, kas see uus juba kardab meid?” küsis Emmett, ikka veel oodates vastust oma eelmisele küsimusele.
Kehitasin õlgu. Teda tegelikult ei huvitanud see nii palju, et rohkem midagi küsida. Ka mind poleks pidanud huvitama.
Me tõusime lauast ja jalutasime kohvikust välja.
Emmett, Rosalie ja Jasper käisid lõpuklassis, nemad läksid oma tundidesse. Mina suundusin oma bioloogiatundi, end igavuseks juba ette häälestades. Kahtlemata ei suudaks härra Banner, keskpärane intellekt, üllatada kedagi, kellel on meditsiinis kaks diplomit.
Klassis istusin oma toolile ja asetasin lauale raamatud, milles ei olnud kirjas mitte midagi, mida ma poleks teadnud. Ma olin ainuke, kellel polnud pinginaabrit. Inimesed polnud piisavalt arukad, et teada, et nad kartsid mind, aga nende ellujäämisinstinktid hoidsid neid eemale.
Klassiruum täitus aegamisi kui õpilased hakkasid lõunalt naasma. Toetusin tooli seljatoele ja ootasin tunni algust. Jälle oli hetk, mil soovisin, et oleksin võimeline magama.
Ma olin temast just mõelnud, kui Angela Weber saatis uue tüdruku klassiuksest sisse ja tema nimi köitis mu tähelepanu.
Bella tundub sama häbelik nagu mina. Kindlasti on see kõik tema jaoks raske. Soovin, et oskaksin talle midagi öelda... Aga kindlasti kõlaksin lihtsalt naeruväärselt...
Yes! mõtles Mike Newton, pöörates end toolil nõnda, et jälgida tüdrukuid sisenemas.
Ja jälle, kohalt, kus Bella seisis, ei kuulnud ma midagi. Tühi koht seal, kus oleksid pidanud olema tema mõtted, ärritas ja tegi mind rahutuks.
Ta tuli lähemale, astudes mööda vahekäiku mu kõrval, et minna õpetaja laua juurde. Vaene tüdruk; ainus vaba koht klassis oli minu kõrval. Tõstsin oma asjad koomale, et talle ruumi teha. Kindlasti ei tunne ta end siin mugavalt. Ta pidi minu kõrval istuma terve pika semestri, vähemalt selles tunnis küll. Võib-olla isegi suudan tema kõrval istudes tema mõtete saladusele jälile saada... Mitte et ma oleks selleks kunagi pidanud kellelegi nii lähedal olema... Ja kindlasti ei oleks ma leidnud tema mõtetes midagi, mis oleks kuulamist väärt...
Bella Swan astus mööda ventilaatorist, mis puhus täpselt minu suunas.
Tema lõhn tabas mind ootamatu löögina. Pole olemas piisavalt sõnu, et kirjeldada selle löögi jõudu tol hetkel. Selsamal hetkel kadus minust kogu inimlikkus, mille olin siiamaani saavutanud. Mitte kübetki sellest ei jäänud alles.
Ma olin kiskja. Tema oli saak. Minu jaoks polnud enam muud midagi selles maailmas kui vaid see tõde.
Minu jaoks polnud enam olemas klassitäit tunnistajaid – olin nad mõttes juba kahjutuks teinud. Tema vaikuse müsteerium oli unustatud. Tema mõtted ei tähendanudki enam midagi, kuna ta ei elaks enam nagunii, et neid mõelda.
Ma olin vampiir, ja tema veri oli magusaim, mille lõhna olin tundnud enda kaheksakümne aasta jooksul.
Ma poleks osanud iial arvata, et selline lõhn üldse eksisteerib. Muidu oleksin kogu planeedi läbi otsinud, et seda leida. Kujutlesin selle maitset...
Janu põletas mu kurku nagu tulekahju, mu kurk oli justkui kuivaks kõrbenud. Rohke mürgivool ei leevendanud seda tunnet kübetki. Mu lihased pinguldusid nii, et pidid ihust välja purskuma.
Isegi täit sekundit polnud veel möödunud. Ta astus ikka veel sedasama sammu, mida oli alustanud kui möödus ventilaatorist.
Kui tema jalg puudutas põrandat, silmas ta mind korraks, mis oli kindlasti juhuslik. Tema pilk kohtus minu omaga ja ma nägin iseenda peegeldust tema avalates silmades.
See ilme, mida sealt nägin, šokeeris mind ja arvatavasti päästis see tüdruku elu mõneks hetkeks.
Ta ise ei teinud seda minu jaoks sugugi lihtsamaks. Kui ta juurdles minu näoilme üle, tõusis jälle puna tema põskedesse, muutes naha värvi selliseks, mis tundus maitsvaim, mida eales näinud olin. See lõhn oli nagu tihe udu mu ajus. Suutsin vaevu läbi selle mõelda. Mu mõtted olid räbaldunud, seosetud ning ei allunud kontrollile.
Ta kõndis nüüd kiiremini, justkui oleks aru saanud, et peab põgenema. See ruttamine tegi teda kohmakaks, ta komistas ja oleks peaaegu peale kukkunud tüdrukule, kes istus minu ees. Haavatav, nõrk. Isegi rohkem kui tavaline inimene.
Püüdsin keskenduda näole, mida olin näinud tema silmade peegelduses. Minu sees elava koletise nägu – nägu, mille vastu olin võidelnud aastakümneid, pannes mängu kogu oma jõu ja distsipliini. Kui kergesti see kõik hävinenuks.
Lõhn keerles jälle ümber minu, purustades kõik mu mõtted ja peaaegu lennutades mind toolilt maha.
Ei.
Haarasin lauaservast kinni, püüdes end nõnda istmel paigal hoida. Puit ei pidanud sellele survele vastu, lauapind purunes ja kätte jäi peotäis saepuru.
Pidin hävitama asitõendid, see oli põhiline reegel. Lauanurgale olid jäänud minu sõrmede poolt tekitatud vaod. Silusin need ruttu käega, nii jäi vaid mulje, et lauaplaat oli nurgast kulunud. Ajasin saepuru põrandal jalaga laiali.
Ma teadsin, mis pidi edasi juhtuma. Tüdruk pidi tulema minu kõrvale istuma ja mina pidin ta tapma.
Ülejäänud kaheksateist last, süütud tunnistajad, ei tohtinud klassiruumist lahkuda, olles näinud seda, mis pidi toimuma hakkama.
Ma võpatasin kui taipasin, mida ma pidin tegema. Ma ei olnud kunagi varem isegi oma halvimates unistustes midagi nii metsikut teinud. Ma polnud kunagi tapnud ühtegi süütut inimest terve kaheksa aastakümne jooksul. Ja nüüd plaanisin ma neid korraga kakskümmend mõrvata.
Koletise näo peegeldus kummitas mind.
Kuigi osa minust oli selle koletise poolt hirmutatud, siis teine osa plaanis seda siiski teha.
Kui oleksin tapnud kõigepealt tüdruku, oleks jäänud ainult viisteist kuni kakskümmend sekundit, et ülejäänud sellele reageeriksid. Võibolla veidi kauem, kui nad ei saaks algul aru, mida olin tegemas. Tüdrukule ei jääks aega karjumiseks ega isegi valu tundmiseks; ma poleks teda nii julmalt tapnud, niipalju võisin ma teha selle võõra heaks, kelle veri oli nii kohutavalt isuäratav.
Palju aeglasem ja kohutavam oleks olnud ülejäänutega, kui oleksin proovinud neid hävitada. Nemad oleksid sel ajal juba paanikas ja jookseksid ringi, tekitades kaose. Ja nad oleksid tekitanud kõva lärmi. Oleks olnud palju karjumist. Võimatu... Keegi kindlasti kuuleks ja ma oleksin sunnitud tapma veel rohkem süütuid inimesi.
Ja tüdruku veri jahtuks seni maha kui teisi tapaksin.
Seega tunnistajad kõigepealt.
Minu peas oli juba plaan valmis. Mina olin ruumi keskel, kõige tagumises reas. Alustaksin nendega, kes jäid minust paremale. Suudaksin sekundi jooksul murda neli või viis kaela. See ei tekitaks lärmi. Paremal poolel oleks seega vedanud, nad poleks näinudki mind tegutsemas. Liikudes klassi ette ja alustades sealt vasaku poolega, võtaks see kõige rohkem viis sekundit, et lõpetada kõigi elud selles klassiruumis.
See oleks piisav aeg, et Bella mõistaks, mis toimub. Piisav, et ta jõuaks hirmu tunda. Ja kui šokk teda tarduma ei paneks, jõuaks ta isegi karjuda. Üks kerge karje ei pälviks kellegi tähelepanu.
Tõmbasin sügavalt hinge, lõhn oli nagu tuli, mis täitis mu kuivad veresooned, põletades mind seestpoolt ja pannes mind unustama kõik muud võimalikud aistingud.
Ta pööras ringi. Mõne sekundi pärast istuks ta oma kohale vaid mõne sentimeetri kaugusele minust.
Koletis minu sees muigas ootusärevalt.
Keegi lõi oma kausta minu lähedal hooga kinni. Ma ei vaadanud, milline neist hukatusele määratud hingedest seda tegi. Kuid sellest tekkis kerge värske õhu vool minu suunas. Üheks hetkeks olin ma jälle suuteline selgelt mõtlema, minu mällu kerkisid pildid kahest näost.
Üks neist oli minu oma, see, kes ma kunagi olin olnud: punasilmne koletis, kes oli tapnud palju inimesi. Ratsionaalsed, õigustatud mõrvad. Tapjate tapja. Mõrtsukas, kes tappis teisi, vähem võimsaid koletisi. Ma teadvustasin endale, et see oli nagu Jumala sündroom – olin mõistnud surma neid, kes seda väärisid. See oli kompromiss iseendaga. Ma olin toitunud inimverest, aga minu ohvriteks olid tollal ainult need, kes väärisidki surma – nad olid oma loomult veel vähem inimesed kui ma ise.
Teine nägu kuulus Carlisle’ile.
Need kaks nägu olid täiesti erinevad. Nagu kirkaim päev ja pimedaim öö.
Meie näod ei pidanudki teineteisele sarnanema. Carlisle ei olnud minu bioloogiline isa. Meil ei olnud ühiseid jooni. Nahavärv oli meil sama vaid sellepärast, mis me olime; kõikidel vampiiridel oli samasugune kahvatu nahk. Ühesugune silmavärv tulenes meie teadlikult valitud elustiilist.
Kuigi ühiste joonte otsimiseks ei olnud põhjust, olin siiski kujutlenud, et hakkasin temaga sarnanema selle umbes seitsmekümne aasta jooksul, mil olin omaks võtnud tema elustiili ja järginud tema eeskuju. Mu näojooned polnud küll muutunud, kuid mulle tundus, et mu näoilme väljendas tema tarkust, et minu huulte hoiak väljendas samasugust pühendumust ja laubal oli aimata kannatlikkuse märke.
Kõik need väikesed edusammud olid kadunud koletise näost. Mõne hetke pärast pidi minust kaduma kõik see, mis samastas mind minu looja, minu õpetaja, minu isaga. Mu silmad hakkaksid punaselt helendama, nagu saatanal; kogu headus oleks minust igaveseks kadunud.
Carlisle’i sõbralikud silmad minu kujutluspildis ei mõistnud mind hukka. Ma teadsin, et ta andestanuks mulle selle kohutava teo, mida olin kohe tegemas. Sest ta armastas mind. Sest ta arvas, et olin parem kui ma tegelikult olin. Ja ta oleks mind kõigest hoolimata ikka edasi armastanud.
Bella Swan istus maha, minu kõrval asuvale toolile, tema liigutused olid ikka veel kanged ja kohmakad – hirmust? – ja tema vere lõhn moodustas minu ümber halastamatu pilve.
Ma olin oma isale pettumust valmistamas. See kurb fakt tegi peaaegu sama palju haiget kui tuli mu kurgus.
Ma nõjatusin temast eemale, mis oli vastumeelt minu sees pesitsevale koletisele, kes janunes tüdruku vere järele.
Miks ta tuli siia? Miks ta pidi üldse olemas olema? Miks ta pidi rikkuma minu rahu? Miks selline inimene üldse sündinud oli? Minu hävitamiseks?
Raevukalt pöörasin ma oma näo temast eemale, mind läbis kirjeldamatu vihahoog.
Kes see olevus oli? Miks just mina, miks just praegu? Miks ma pidin kaotama kõik, mille olin saavutanud, lihtsalt sellepärast, et ta otsustas siia linna ilmuda?
Miks ta pidi siia tulema!
Ma ei tahtnud olla koletis! Ma ei tahtnud tappa tervet klassitäit kaitsetuid lapsi! Ma ei tahtnud kaotada kõike, mille nimel olin kogu elu vaeva näinud.
Ma ei pidanud seda tegema. Ta ei saanud mind sundida.
Probleemiks oli lõhn. Võikalt isuäratav verelõhn. Oleks vaid olnud mingi viis, kuidas sellele vastu panna… Kui vaid mõni väikseimgi tuulepuhang toonuks mulle veidi puhast õhku, et mõtted saanuks selgineda.
Bella raputas oma pikki tihedaid mahagonikarva juukseid minu suunas.
Kas ta oli arust ära? Ta julgustas koletist! Õrritas teda.
Polnud ühtegi päästvat õhuvoolu, mis oleks tema lõhna minust eemale puhunud. Nii on varsti kõik kadunud.
Aga ma ei pidanud hingama. Lakkasin hingamast, koheselt tuli kergendustunne, siiski mitte täielik. Minu mõtetes oli see lõhn olemas, unistus selle maitsest kõditas keelt. Isegi kui ma ei hinganud, oli väga raske vastu pidada. Mõistsin, et kannatama peaksin vaid ühe tunni. Siis saaksin välja sellest toast, mis oli täis kaitsetuid lapsi. Ohvreid, kes võib-olla ei pidanudki saama ohvriteks. Suutnuks ma vaid vastu pidada.
Mitte hingata oli tegelikult väga ebamugav. Keha küll ei vajanud hapnikku, aga hingamine oli mu instinkt. Lõhnad olid mulle väga tähtsad. Nad juhtisid mind jahipidamise ajal, hoiatasid mind ohu eest. Ma ei sattunud just väga tihti kokku millegagi, mis oleks olnud sama ohtlik, nagu ma ise, aga alalhoiuinstinkt oli meie liigil sama tugev nagu inimestel.
Ebamugav, kuid talutav. Igatahes etem kui tunda tema lõhna ja samal ajal säilitada enesekontrolli, et talle mitte hambaid sisse lüüa.
Tund aega! Vaid üks närune tunnike. Ma ei tohtinud mõelda tema lõhnale ega unistada tema vere maitsest.
Vaikiv tüdruk hoidis oma juukseid meie vahel, nõjatudes ettepoole ja lastes neil oma vihikule langeda. Ma ei näinud ta nägu. Oleksin tahtnud tema väljendusrikastest silmadest emotsioone lugeda. Kas sellepärast ta varjaski end juuste taha? Et peita oma silmi minu eest? Hirmust? Ujedusest? Et oma saladusi minu eest varjata?
Minu ennistine ärritus tema hääletute mõtete üle oli olnud nõrk võrreldes praegusega – mul oli vaja teada, mida ta mõtles. Ma vihkasin seda habrast neidu enda kõrval, vihkasin teda kogu hingest. Vihkasin teda selle eest, kuidas ta mulle mõjus – see aitas mind natuke. Ma klammerdusin selle emotsiooni külge, et mitte mõelda tema lõhnast ja maitsest.
Viha ja ärritus. Kannatamatus. See tund tundus lõputu!
Ja peale tunni lõppu… Siis ta oleks ta siit ruumist välja kõndinud. Ja mida oleksin mina teinud?
Oleksin võinud end tutvustada. Tere, minu nimi on Edward Cullen. Kas ma võiksin sind järgmisse tundi saata?
Ta oleks nõustunud, sest nii oleks viisakas. Kuigi ta juba kartis mind – olin selles kindel – oleks ta sundinud end minuga kaasa jalutama. Väga lihtne oleks teda vales suunas juhatada. Mets ulatus parkimisplatsi servani. Oleksin öelnud talle, et unustasin raamatu autosse…
Oleks keegi märganud, et mina olin olnud viimane, kellega ta koos oli olnud? Väljas sadas, nagu tavaliselt; kaks tumedat vihmamantlit vales suunas minemas ei oleks vist pälvinud erilist tähelepanu ja poleks saanud mind välja anda.
Ainult et ma polnud ainuke, kes oli temast täna huvitatud. Näiteks Mike Newton oli teadlik igast väikseimastki nihelusest, mille tüdruk oma pingis tegi. Bellal oli kindlasti ebamugav minu läheduses olla, nagu kõigil teistelgi. Mike oleks kindlasti märganud, kui oleksime koos klassist lahkunud.
Oleksin ma selle ühe tunni vastu pidanud, kas oleksin siis suutnud veel ühe?
Ma võpatasin valust, mis kurku põletas.
Pärast kooli pidi ta koju minema tühja majja, kuna politseiülem Swan tegi alati ületunde. Ma teadsin tema maja, täpselt nagu ma teadsin kõiki teisigi maju selles väikeses linnas. Ta kodu oli täpselt tiheda metsa kõrval, lähimad naabrid piisavalt kaugel, et isegi kui Bella oleks hakanud karjuma, ei oleks keegi seda nagunii kuulnud.
See oleks olnud vastutustundlik tegevusplaan. Ma olin vastu pidanud seitse aastakümmet ilma inimvereta. Pidin hinge kinni hoidma, siis oleksin kindlasti ka järgmised kaks tundi suutnud ära kannatada. Ja kui ta oleks üksi olnud, ei oleks keegi teine viga saanud. Kiirustamine ei olegi vajalik, nõustus koletis mu peas.
Tegelikult oli isekas arvata, et kui säästan oma püüdlikkuse ja kannatlikkusega üheksateistkümne inimese elud selles ruumis, oleksin ma vähem koletislik kui tapnuksin selle kaitsetu tüdruku.
Kuigi ma vihkasin teda, teadsin ma, et mu viha oli ebaõiglane. Ma teadsin, et ainus, keda ma tegelikult vihkasin, olin mina ise. Ja ma oleksin meid mõlemaid veelgi rohkem vihanud kui oleksin ta tapnud.
Nii ma selle tunni mööda saatsin – mõeldes välja parimaid viise tema tapmiseks. Proovisin vältida seda konkreetset akti, see oleks mulle liig olnud. Sel juhul oleksin võinud oma lahingu kaotanud ja tapnud kõik, kes silmapiirile jäid. Seega ma planeerisin strateegiaid, ja ei midagi enamat.
Enne tunni lõppu piilus ta mind korraks läbi juuste. Ma tundsin, kuidas põhjendamatu viha mind põletas kui ma ta pilku kohtasin – ja nägin selle peegeldust tema hirmunud silmades.
Veri värvis tema põsed punaseks enne kui ta suutis end jälle oma juustesse peita, ja ma olin jälle peaaegu alla andmas.
Aga enne jõudis tunnikell heliseda. Päästja koolikell – milline klišee. Me mõlemad olime päästetud. Tema pääses surmast ja mina pääsesin saamast painajalikuks elajaks, keda ma kartsin ja jälestasin.
Ma ei suutnud aeglaselt liikuda, lausa sööstsin klassist välja. Kui keegi oleks mind vaadanud, oleks ta aru saanud, et minu liikumises oli midagi ebaharilikku. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Kõigi mõtted tiirlesid ümber tüdruku, kes oli enda teadmata terve tunni olnud surmale nii lähedal.
Mu enesekontroll ei olnud hetkel piisavalt tugev, et oleksin võinud inimeste läheduses olla. Pannes mängu kogu oma tahtejõu, et mitte tappa ühte neist, ei jagunud mul jõudu keskenduda, et mitte rünnata kedagi teist. Milline raiskamine see oleks olnud.
Panin mängima CD muusikaga, mis tavaliselt rahustas mind, kuid seekord see ei mõjunud. Ei, mis tegelikult kõige rohkem aitas, oli hoopis jahe, niiske, puhas õhk, mis puhus koos vihmapiiskadega autoakendest sisse. Värske õhu sissehingamine justkui pesi mu sisemuse Bella Swani vere lõhnast, mida ma siiski väga hästi mäletasin.
Ma olin nüüd täie mõistuse juures. Suutsin jälle selgelt mõelda. Ja ma suutsin võidelda. Olin kindel, et suudan võidelda selle nimel, et mitte koletiseks muutuda.
Ma ei pidanud tema koju minema. Ma ei pidanud teda tapma. Loomulikult, ma olin ratsionaalne, mõistusega olend, ja mul oli võimalus valikuid teha. Alati oli valikuvõimalus.
Seal klassis ei olnud ma samamoodi tundnud... Aga nüüd olin ma temast eemal. Võibolla kui suudaksin teda vältida, ei peakski mu elu muutuma. Minu elu oli hetkel täpselt selline, nagu mulle meeldis. Miks oleksin pidanud laskma mingil ärritaval ja maitsval eikellelgi seda kõike rikkuda?
Ma ei pidanud oma isale pettumust valmistama. Ma ei pidanud tekitama oma emale pingeid, panema teda muretsema, põhjustama talle valu... Jah, see oleks ka minu kasuemale haiget teinud. Esme oli nii õrn, hell ja leebe. Oleks andestamatu kellelegi sellisele haiget teha.
Kui irooniline, et olin tahtnud seda inimtüdrukut kaitsta selle tühise ja kahjutu Jessica Stanley kurjade mõtete eest. Oleksin olnud viimane isik, kes oleks saanud Isabella Swani kaitsta.
Kus oli Alice nii kaua, imestasin ma järsku. Kas ta polnud siis näinud mind Swan’i tüdrukut tapmas mitmel erineval viisil? Miks polnud ta juba appi tulnud – et mind peatada või vähemalt aidata mul asitõendeid koristada? Kas ta oli nii hõivatud Jasperi tuleviku jälgimisega, et oleks märkamata jätnud sellise kohutava sündmuse? Kas ma olin tugevam kui olin arvanud? Kas ma tõesti ei oleks midagi sellele tüdrukule teinud? Ei. Ma teadsin, et see polnud tõsi. Alice oli vist väga pingsalt Jasperile keskendunud. Vaatasin Inglise keele klassi suunas, kust ta pidi tulema. Ei kulunud palju leidmaks tema tuttavat ’häält’. Ja mul oli õigus. Kõik tema mõtted olid suunatud Jasperile, jälgides tema pisemaidki valikuid iga minuti järel. Soovisin, et ta oleks mulle nõu andnud, kuid samas oli mul hea meel, et ta ei teadnud, milleks olin võimeline. Et ta polnud teadlik tapatalgust, mida olin plaaninud viimase tunni aja jooksul.
Tundsin uut põletust oma kehas. Seekord põletas mind häbi. Ma ei tahtnud, et keegi neist teaks.
Kui suudaksin Bellat vältida, vältida tema tapmist, siis ei peakski keegi midagi teada saama. Kui vaid suudaksin end tema lõhnast eemale hoida.
Polnud põhjust, miks ma poleks võinud vähemalt proovida. Teha parim valik. Proovida olla selline, nagu Carlisle arvas, et olin.
Vimane tund koolis oli peaaegu läbi. Otsustasin viimaks oma uue plaani ellu viia. Parem kui istuda siin parklas, kus ta oleks võinud iga hetk minust mööduda ja rikkuda mu otsuse. Ma tundsin jälle seletamatut viha selle tüdruku vastu. Ma vihkasin, et tal oli minu üle niisugune võim. Et ta võis minust teha kellegi, kes ma olla ei tahtnud.
Ma kõndisin kiiresti – natuke liiga kiiresti, sest polnud kedagi, kes oleks seda näinud – üle väikese hoovi kantselei poole.
Peale sekretäri polnud kabinetis kedagi teist, ja just sekretäri ma näha tahtsingi.
Ta ei pannud mu vaikset sisenemist tähele.
„Proua Cope?”
Ebaloomulikult punaste juustega naine tõstis pea ja tema silmad läksid suureks. Meie ilmumine üllatas neid alati, hoolimata sellest, et nad olid meid varem korduvalt kohanud.
„Oh,” ahmis ta, kergelt hajameelselt. Ta silus oma pluusi. Rumal, mõtles ta endamisi, ta on nii noor, et sobiks mulle pojaks. Liiga noor, et temast sedaviisi mõelda...
„Tere, Edward. Kuidas ma saan sind aidata?” Silmalaud võbelesid paksude prilliklaaside taga. Ebamugav. Aga ma teadsin, kuidas paista kütkestav kui mul seda vaja oli. See oli lihtne, kuna teadsin, kuidas iga minu liigutust tõlgendati.
Ma nõjatusin ettepoole ja vaatasin talle otsa tema pinnapealsetesse, mittemidagiütlevatesse pruunidesse silmadesse. Ta tundis end juba meelitatult. Edasi peaks lihtne olema.
„Mõtlesin, et äkki te saaksite mind tunniplaaniga natuke aidata,” laususin ma pehmel häälel.
Kuulsin, kuidas tema pulss kiirenes.
„Loomulikult, Edward. Mida ma sinu heaks teha saan?” Liiga noor, liiga noor, veenis ta iseend. Loomulikult arvas ta valesti. Ma olin vanem kui tema vanaisa. Aga arvestades vanust minu juhilubadel, oli tal õigus.
„Võibolla oleks mul võimalik võtta bioloogia asemel mõnd edasijõudnute teaduse kursust, näiteks füüsikat?”
„Edward, kas teil on probleeme härra Banneriga?”
„Sugugi mitte, lihtsalt ma olen seda materjali juba õppinud...”
„selles laiendatud õppekavaga koolis Alaskal.” Tema ilme muutus mõtlikuks kui ta arutles omaette. Nad võiksid kõik juba kolledžis olla. Olen kuulnud õpetajaid kaeblemas. Perfektsed hinded, mitte ühtki kahtlust oma vastuste õigsuses, mitte ühtki vale vastust kontrolltöödes – nagu nad oleksid leidnud viisi, kuidas igas aines spikerdada. Härra Varner usub parema meelega, et keegi spikerdab kui et leidub õpilane, kes oleks targem kui tema... Kindlasti nende ema juhendab neid... „Tegelikult, Edward, on füüsikakursus praegu täis. Õpetaja ei taha ühte tundi rohkem kui kakskümmend viis õpilast korraga.”
„Ma ei oleks talle koormaks.”
Loomulikult. Perfektne Cullen ei olekski koormaks. „Ma tean, Edward. Aga klassis pole rohkem pinke...”
„Kas ma võiksin sel juhul bioloogia ära jätta? Ma võiksin seda aega kasutada iseseisvaks õppimiseks.”
„Bioloogia ära jätta?” naise suu vajus lahti. See on hullumeelsus. Kui raske see ikka on, istuda tunnis ja kuulata asju, mida sa juba tead? Kindlasti on tal härra Banneriga probleeme. Kas ma peaksin Bobiga sellest rääkima?
„Sul poleks siis lõpetamiseks piisavalt palju hindeid.”
„Ma teeks järgmisel aastal järele”
„Äkki sa peaksid oma vanematega sellest rääkima”
Uks minu taga avanes, aga kes iganes see ka oli, minu peale ta igatahes ei mõelnud, seega ma ignoreerisin tulijat ja keskendusin proua Cope’ile. Ma nõjatusin veidi lähemale ja vaatasin talle sügavalt otsa. See oleks kindlasti paremini mõjunud kui mu silmad oleksid olnud kuldsed, mitte mustad. Mustad silmad hirmutasid inimesi.
„Palun teid, proua Cope...” Ma tegin oma hääle võimalikult leebeks. „Kas ei ole ühtki teist kursust, kuhu mind oleks võimalik ümber tõsta? Kas tõesti on bioloogia ainus variant?
Ma naeratasin talle ettevaatlikult, et mitte paljastada oma hambaid nii palju, et see oleks võinud teda hirmutada.
Tema süda tagus kiiremini. Liiga noor, tuletas ta endale meelde. „Noh, võibolla ma saaksin Bobiga, vabandust, härra Banneriga rääkida. Võibolla ta...”
Ühe sekundi jooksul muutus kõik: õhkkond ruumis, minu eesmärk siin kantseleis, põhjus, miks nõjatusin selle punapäise proua poole...
Vaid ühe hetke jooksul oli Samatha Wells avanud ukse, poetanud ukse kõrvale korvi allkirjastatud tõendi ja jälle välja jälle välja lipsanud, et koolist koju kiirustada. Sellesama hetke jooksul oli ukse vahelt tulnud kerge tuulehoog ja mind põrmustanud. Siis taipasin ka, miks varem sisenenud isik ei olnud mind oma mõtetega häirinud.
Ma pöördusin, kuigi seda poleks vajagi olnud, et kindel olla. Pöörasin end aeglaselt ringi, võideldes oma lihastega, mis ei tahtnud mulle alluda.
Bella Swan seisis ukse kõrval, toetas selga vastu seina ja hoidis paberit käes. Tema silmad läksid suureks kui ta märkas minu ebainimlikku ja raevukat pilku.
Kogu õhk oli tema lõhnast läbi immutatud. Ruum tundus äkki nii väike ja palav. Mu kurk lahvatas põlema.
Koletis minu sees ootas kannatamatult, et teeksin seda.
Aga alati oli olemas valikuvõimalus – pidi olema.
Lõpetasin hingamise ja keskendusin mõttes Carlisle’i näole. Pöördusin tagasi proua Cope’i poole ja kuulsin tema sisemist üllatust minu muutunud näoilme üle. Ta tõmbus minust eemale, aga hirm ei võtnud tema peas verbaalset kuju.
Võttes kokku kogu oma enesekontrolli ja tahtejõu, mille olin saavutanud aastakümnetega, suutsin oma hääle leebeks sundida. Minu kopsudesse oli jäänud veidi õhku, seega sain veel mõned sõnad lausuda.
„Olgu peale. Ma saan aru, et see on võimatu. Tänan teid väga abi eest.”
Ma pöördusin ringi ja sööstsin uksest välja, proovides mitte mõelda tüdruku vere kuumusele, mis õhkus tema kehast kui ma möödusin temast vaid sentimeetrite kauguselt.
Ma ei peatunud enne kui olin autosse jõudnud, liikudes kogu selle aja liiga kiiresti. Õnneks oli enamus inimesi juba lahkunud ning seega ei olnud eriti pealtnägijaid. Kuulsin ühte õpilast hoolimatult mõtisklemas.
Kust see Cullen nüüd välja ilmus – just hetk tagasi teda polnud... Jälle mu liigne kujutlusvõime. Ema ütleb alati...
Kui ma oma Volvosse istusin, olid teised juba seal. Püüdsin hingamist kontrolli alla saada, kuid ahmisin õhku nagu oleks mind lämmatatud.
„Edward?”, küsis Alice kartlikul häälel.
Ma raputasin pead.
„Mis sinuga juhtus?” nõudis Emmett, tõrjudes oma peas korraks eemale pahameele selle üle, et Jasper polnud nõus olnud kordusmatšiga.
Vastamise asemel lükkasin autol tagurpidikäigu sisse. Ma pidin siit parklast minema saama enne kui Bella Swan mulle järgneb. Minu isiklik deemon, mind jahtimas... Ma pöörasin auto ringi ja kiirendasin. Kiirus oli üle kuuekümne juba enne kui maanteele jõudsin. Maanteel kihutasin meeletu kiirusega edasi.
Ilma vaatamatagi teadsin, et Emmet, Rosalie ja Jasper jälgisid kõik Alice’i ilmet. Ta kortsutas kulmu. Ta ei näinud minevikku, ainult tulevikku.
Nüüd üritas ta mu tulevikku näha. Me mõlemad juurdlesime selle üle, mida ta nägi, ja olime mõlemad üllatunud.
„Sa lahkud?” küsis ta sosinal.
Teised vaatasid üllatunult minu poole.
„Kas tõesti?” sisistasin läbi hammaste.
Siis hakkasin ma oma otsuses kahtlema ja ta nägi, kuidas mu tulevik muutus.
„Oh.”
Bella Swan, surnud. Minu silmad, helendamas tulipunaselt värskest verest. Meie edasine tulevik. Ettevaatlik ootamine, et end uuesti avalikkusele näidata ja otsast alata.
„Oh,” ahmis ta jälle. Pilt muutus selgemaks ja detailsemaks. Nägin Charlie Swan’i maja esimest korda seestpoolt, nägin Bellat väikeses kollaste kappidega köögis, selg minu poole kui ma teda pimedast luurasin... Lastes tema lõhnal end juhtida...
„Aitab!” ägisesin ma, suutmata seda rohkem taluda.
„Vabandust,” sosistas ta, silmad hirmust suured.
Koletis minu sees rõõmustas.
Nägemus Alice’i peas muutus jälle. Tühi öine maantee, lumised puud vilksamas mööda peaaegu kolmsada kilomeetrit tunnis.
„Ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles ta. „Ükskõik kui vähe sa ka ära ei oleks.”
Emmet ja Rosalie vahetasid tähendusrikkaid pilke.
Me olime jõudnud peaaegu selle teeotsani, mis viis meie maja juurde.
„Pane meid siin maha,” käskis Alice. „Sa peaksid ise Carlisle’ile ütlema.”
Ma noogutasin ja peatasin auto.
Emmer, Rosalie ja Jasper väljusid vaikides; nad kavatsesid Alice’ilt selgitust nõuda kui ma läinud olin. Alice puudutas mu õlga.
„Sa teed kindlasti õige otsuse,” pomises ta. Seekord mitte nägemusest ajendatuna, vaid see oli käsk. „Ta on Charlie Swan’i ainuke pereliige. See teeks ka temale lõpu.”
„Jah,” vastasin, nõustudes vaid selle viimase osaga.
Ta lipsas autost välja teiste juurde, kulm murest kortsus. Nad kadusid vaateväljast enne kui jõudsin auto ringi pöörata.
Ma kiirustasin tagasi linna, ja ma teadsin, et Alice’i nägemused vahelduvad tumedast heledaks nagu majakatuli. Kui ma tuhisesin saja viiekümnega linna poole, ei olnud ma kindel, kuhu minna. Kas minna isaga hüvasti jätma? Või anda alla koletisele minu sees? Maantee lendas autorataste all.
2. Avatud raamat
Ma toetusin pehmele lumevallile, lastes sel kuival valgel pulbril oma raskuse all vajuda. Mu nahk oli jahtunud samale temperatuurile, nagu õhk mu ümber, ja väikesed jääkristallid tundusid sellel nagu samet.
Taevas minu kohal oli selge, tähed särasid, mõned sinised, mõned kollased. Tähed moodustasid majesteetlikke keerlevaid kujutisi ümber musta universumi – võimas vaatepilt. Uskumatult kaunis. Õigemini, oleks olnud kaunis kui oleksin saanud mahti seda imetleda.
Mul ei olnud paremaks läinud. Kuus päeva oli möödunud, kuus päeva olin ma end peitnud Denali metsiku looduse avarustes, aga ma polnud vabadusele lähemal kui tol esimesel hetkel, mil olin tundnud tema lõhna.
Kui ma vaatasin üles, siis oleks nagu taeva ja minu vahel olnud mingi takistus, mis ei lasknud mul näha tähise öö ilu. Selleks takistuseks oli nägu, tavaline inimnägu, aga ma ei suutnud seda oma mõtetest tõrjuda.
Ma kuulsin kellegi lähenevaid mõtteid juba enne kui kuulsin samme, mis neid mõtteid saatsid. Liikumise hääl valgel pehmel lumel oli vaiksem veel kui kõige õrnem sosin.
Ma ei olnud üllatunud, et Tanya oli mulle siia järgnenud. Ma teadsin, et ta oli viimaste päevade jooksul mõtisklenud selle kohe algava vestluse üle. Ta tahtis olla täiesti kindel, mida ta täpselt öelda kavatses.
Ta ilmus mu vaatevälja umbes kuuskümmend meetrit eemal, hüpates mustavale kaljunukile ja säilitades seal oma paljastel jalgadel täiusliku tasakaalu.
Tanya nahk paistis tähtede kumas hõbedane ja tema pikad blondid lokid ümbritsesid ta perfektset nägu. Tema merevaigukarva silmad särasid kui ta mind jälgis, ja tema täidlased huuled moodustasid lummava naeratuse.
Viimase peal kaunis. Kui ma oleksin olnud võimeline teda nägema. Ma ohkasin.
Ta kükitas kaljunukile, puudutades kivi sõrmeotstega.
Kahurikuul, mõtles ta.
Ta lennutas end õhku; tema siluett muutus tumedaks väänlevaks varjuks kui ta tiirles graatsiliselt tähtede ja minu vahel. Ta tõmbus kägarasse just sel hetkel kui maandus minu kõrval olevasse lumehange.
Lumi lendles keerisena ümber minu. Tähed muutusid tuhmiks kui ma mattusin üleni sulgkergete lumekristallide sisse.
Ma ohkasin jälle, kuid ei liigutanud ennast. See pimedus lume all ei muutnud mu vaadet paremaks ega ka halvemaks. Ma nägin ikka sedasama nägu.
„Edward?”
Ja lumi lendles jälle ümberringi kui Tanya mind välja kaevas. Ta pühkis lund mu näolt, et mu pilku kohata.
„Vabandust,” pomises ta. „See oli nali.”
„Ma tean. See oli naljakas.”
Tema huuled tõmbusid mossi.
„Irina ja Kate ütlesid, et peaksin sind rahule jätma. Nad arvavad, et ma tüütan sind.”
„Üldsegi mitte,” kinnitasin ma talle. „Vastupidi, mina olen see, kes siin ebaviisakas on – vastikult ebaviisakas. Anna andeks.”
Sa lähed koju, eksju? mõtles ta.
„Ma pole veel...täielikult...otsustanud.”
Aga sa ei jää siia. Tema mõte kõlas nüüd nukralt.
„Ei jää. Paistab, et sellest pole kasu.”
Ta krimpsutas nina. „See on minu süü, kas pole?”
„Muidugi mitte,” valetasin osavalt.
Ära proovi nii viisakas olla.
Ma naeratasin.
Ma tekitan sulle ebamugavust, tundis ta end süüdi
„Ei.”
Ta kergitas ühte kulmu, tema nägu oli nii umbusklik, et ma lausa pidin naerma. Üks lühike naerupahvak, mida saatis järjekordne ohe.
„Olgu,” tunnistasin ma. „Natukene.”
Ta ohkas samuti. Ta tundis veidi häbi.
„Sa oled tuhat korda kaunim kui need tähed, Tanya. Loomulikult oled sa sellest ammu teadlik. Ära lase minu kangekaelsusel oma enesekindlust õõnestada.” Ma itsitasin sellise tõenäosuse üle.
„Ma ei ole harjunud äraütlemistega,” torises ta, surudes oma alahuule veetlevaks mossituseks.
„Kindlasti mitte,” nõustusin ma, proovides – mitte just väga edukalt – tõrjuda tema mõtteid kui ta kammis põgusalt läbi mälestusi oma tuhandetest vallutustest. Enamasti eelistas Tanya inimmehi. Esiteks, oli neid lihtsalt palju ja seega ka valikuvõimalus suures, ja nende eeliseks oli see, et nad olid pehmed ja soojad. Ja alati hakkamist täis.
„Sa oled luupainaja,” õrritasin ma teda, lootes, et segan sellega tema mõttelendu mälestustest.
Ta irvitas, paljastades oma hambad. „Vähemalt originaalne.”
Erinevalt Carlisle’ist avastasid Tanya ja tema õed sellise eluviisi aegamööda. Lõpuks sai otsustavaks nende kiindumus inimmeestesse, mistõttu nad otsustasid, et selline tapjaelu polnud nende jaoks. Nüüd need mehed, keda nad armastasid...jäid ellu.
„Kui sa siia ilmusid,” lausus Tanya aeglaselt, „arvasin ma, et...”
Ma teadsin, mida ta oli arvanud. Ja ma oleksin pidanud taipama, et ta võib nii mõelda. Aga ma polnud tol hetkel suutnud eriti adekvaatselt mõelda.
„Sa arvasid, et olen meelt muutnud.”
„Jah,” vastas ta pahaselt.
„Ma tunnen end kohutavalt, et mängisin su ootustega sedasi, Tanya. Ma ei tahtnud seda – ma ei mõelnud. Lihtsalt ma lahkusin...kiirustades.”
„Ega sa ei taha mulle öelda, miks...?”
Ma istusin maha ja põimisin käed ümber oma jalgade, võttes kaitsva poosi. „Ma ei taha sellest rääkida.”
Tanya, Irina ja Kate said väga hästi hakkama selle eluviisiga, mille kasuks nad olid otsustanud. Mõnes aspektis isegi paremini kui Carlisle. Hoolimata sellest, et nad lasid endale liiga lähedale neid, kes oleksid pidanud olema – ja kunagi olidki – nende saakloomadeks, ei teinud nad vigu. Mul oli liiga häbi oma nõrkust Tanyale tunnistada.
„Probleemid naistega?” arvas ta, ignoreerides mu vastust.
Ma naersin rusutult. „Mitte sellised probleemid, nagu sina arvad.”
Ta oli vait. Ma kuulasin ta mõtteid kui ta pakkus erinevaid variante, püüdes aru saada mu sõnade tagamõttest.
„Täiesti mööda paned,” ütlesin ma talle.
„Üks vihje?” palus ta.
„Palun jäta juba, Tanya.”
Ta oli jälle vait, ikka veel endamisi aru pidades. Ma ignoreerisin teda, proovides hinnata tähtede ilu.
Ta andis alla pärast mõnda aega vaikimist, tema mõtted võtsid uue suuna.
Kuhu sa lähed, Edward, kui sa lahkud? Tagasi Carlisle’i juurde?
„Ma ei usu,” vastasin sosinal.
Kuhu ma läheksin? Terves maailmas polnud ainsatki kohta, mis oleks mulle hetkel huvi pakkunud. Ma ei tahtnud mitte midagi näha ega teha. Kuna polnud vahet, kuhu oleksin läinud, ei läheks ma kuhugi, vaid põgeneksin millegi eest.
Ma vihkasin seda. Millal oli minust selline argpüks saanud?
Tanya põimis oma õrna käe ümber mu õlgade. Ma kangestusin, kuid ei taganenud tema puudutusest. Ta mõtles seda vaid sõbraliku lohutamisena. Põhiliselt.
“Ma arvan, et sa lähed tagasi,” ütles ta. Tema hääles oli aimata ammu unustatud vene aktsenti. “Ükskõik, mis...või kes see ka poleks, mis sind painab. Sa suudad sellega silmitsi seista. Sa lihtsalt oled selline.”
Ta oli veendunud selles, mida ütles. Ma üritasin seda kujutluspilti omaks võtta, mida Tanya oma vaimusilmas nägi. Mina sellisena, kes astus raskustele julgelt vastu. Oli meeldiv iseendast jälle niiviisi mõelda. Ma polnud kunagi kahelnud oma vapruses ega võimes raskustega silmitsi seista. Enne seda kohutavat tundi bioloogiaklassis.
Ma andsin talle kerge põsemusi, tõmmates end kiirelt tagasi just enne kui ta jõudis oma näo minu poole pöörata, et huultele suudlust saada. Ta naeratas, tundes kahetsust, et olin jõudnud nii kiiresti reageerida.
“Aitäh, Tanya. Just seda mul oligi vaja kuulda.”
Ta mõtted muutusid pahuraks. “Nojah, võta heaks. Mulle meeldiks kui sa mõistlikumalt käituksid, Edward.”
“Anna andeks, Tanya. Sa tead, et sa oled minu jaoks liiga hea. Ma lihtsalt...pole veel leidnud seda, mida otsin.”
“Nojah, kui sa peaks enne lahkuma kui sind jälle näen, siis...hüvasti, Edward.”
“Hüvasti, Tanya.” Neid sõnu öeldes ma nägin seda. Nägin end lahkumas. Olles piisavalt tugev, et minna tagasi sinna, kus ma olla tahtsin. “Tänud veelkord.”
Ta oli kärme liigutusega püsti ja järgmisel hetkel juba ära jooksmas, libisedes üle lume nii kiiresti, et jalad ei jõudnud isegi jälgi jätta. Ta ei vaadanud tagasi. Minu äraütlemine häiris teda rohkem kui ta välja näitas, isegi oma mõtetes. Ta ei oleks mind enne lahkumist enam näha tahtnud.
Ma tundsin end kehvasti. Mulle ei meeldinud Tanyale haiget teha, kuigi tema tunded ei olnud sügavad ega tõelised ja kindlasti mitte midagi sellise, millele saaksin samaga vastata. Siiski pani see mind tundma vähem härrasmehena.
Asetasin lõua oma põlvedele ja vahtisin üles tähtede poole, kuigi järsku tekkis tugev tahtmine juba minema hakata. Ma teadsin, et Alice nägi mind koju tulemas ja et ta annab ka teistele teada. See teeks neid õnnelikuks, eriti Carlise’i ja Esme’d. Aga ma vaatlesin tähti veel mõne hetke, püüdes vaadata mööda sellest näost oma mõtteis. Minu ja tähtede vahel olid kaks segaduses šokolaadipruuni silma, mis paistsid küsivat, mida minu otsus temale tähendaks. Muidugi ei saanud ma kindel olla, et see pilk just selle küsimuse üle juurdles. Isegi oma fantaasiates ei kuulnud ma tema mõtteid. Bella Swan’i pilk oli ikka veel küsiv, ja ma ei suutnud läbi selle näha tähistaevast, mida üritasin imetleda. Raske ohkega andsin alla ja tõusin püsti. Kui jookseksin, oleksin tagasi Carlisle’i juures vähem kui tunni ajaga...
Kiirustades, et näha oma perekonda ja tõestada neile, et olen ikka seesama Edward, kes julgeb raskustele vastu astuda, jooksin üle tähistaeva all helendava lumevälja nii kiiresti, et minust ei jäänud jälgi maha.
„Kõik saab korda,” ohkas Alice. Tema pilk oli suunatud kaugustesse ja Jasper hoidis õrnalt tema küünarnukki, juhtides teda kui me kohvikusse kõndisime. Rosalie ja Emmett olid kõige ees, Emmet nägi välja nagu ihukaitsja vaenulikus keskkonnas. Rose paistis sõjakas, aga rohkem ärritunud kui kaitsev.
„Muidugi saab,” turtsusin vastu. Nende käitumine oli naeruväärne. Kui ma poleks olnud endas piisavalt kindel, oleksin koju jäänud.
Selline äkiline muutus meie normaalsest, mängulisest hommikust – öösel oli lund sadanud ning Emmet ja Jasper kasutasid seda ära, hajutades mu mõtteid mind lörtsiste lumepallidega loopides; kui ma polnud välja teinud, tüdinesid nad sellest ja hakkasid hoopis omavahel lumesõda pidama – selliseks liialdatud valvsuseks, oleks tundunud koomiline kui see poleks nii ärritav olnud.
„Teda pole veel siin, aga kui ta tuleb, siis õnneks ei kanna tuulehoog tema lõhna meie poole, kui istume samas kohas, kus tavaliselt.”
„Muidugi istume me oma tavapärases kohas. Lõpeta juba, Alice. Sa käid mulle närvidele. Minuga on kõik korras.” Ta pilgutas korraks silmi kui Jasper teda istuma aitas, ja tema silmad keskendusid viimaks minu näole.
„Hmm,” lausus ta üllatunult. „Ma arvan, et sul on õigus.”
„Loomulikult on mul õigus,” torisesin vastu.
Mulle ei meeldinud, et nad kõik minu pärast muretsesid. Tundsin järsku sümpaatiat Jasperi vastu, kuna mulle meenus, et alati olime me tema pärast sedasi muretsenud ja üritanud tema eest hoolitseda. Ta kohtas mu pilku ja irvitas.
Tüütu, eksole?
Kirtsutasin selle peale nägu.
Kas polnud mitte vaid nädal tagasi tundunud see ruum kohutavalt igavana? Et siin olemine oli tundunud isegi magamise aseainena?
Täna olid mu närvid viimseni pingul, nagu kitarrikeeles, mis väikseimagi puudutuse peale häält teeksid.. Mu meeled olid valvel; ma kuulasin igat häält, märkasin igat pilku, iga väikseimgi õhuvool puudutas mind, iga mõte köitis mu tähelepanu. Kõige rohkem pöörasin tähelepanu just mõtetele. Ainult ühe meele olin ma lukustanud ja keeldunud kasutamast. Lõhnad, loomulikult. Ma ei hinganud.
Ma lootsin kuulda rohkem Cullenitest nendes mõtetes, mida ma läbi kammisin. Terve päeva olin ma oodanud ja otsinud Bella Swan’i võimalikke uusi tutvusi, kellele Bella minu käitumist oleks võinud klatšida. Aga ma ei leidnud midagi. Mitte keegi ei märganud viit vampiiri kohvikus istumas. Kõik oli täpselt samamoodi nagu enne uue tüdruku saabumist. Paljud mõtlesid ikka veel temast, ikka veel samasuguseid mõtteid, nagu eelmisel nädalal. Ma kuulasin huvitatult kõiki mõtteid tema kohta. Varem oleksin ma seda kohutavalt igavaks pidanud.
Kas ta polnudki kellelegi minust rääkinud?
Polnud võimalik, et ta poleks märganud minu musta, mõrvarlikku pilku. Ma olin näinud tema reaktsiooni. Loomulikult olin ma ta ära hirmutanud. Ma olin olnud kindel, et ta on sellest teistele rääkinud, võibolla isegi pisut liialdanud, et teha lugu huvitavamaks.
Ja ta oli veel kuulnud, kuidas ma üritasin bioloogiatunde välja vahetada. Ta oli kindlasti pärast minu näoilme nägemist pead murdnud selle üle, kas tema võiks olla selle põhjuseks. Normaalne tüdruk oleks maad uurinud, võrrelnud oma kogemust teiste omadega, otsinud loogilisi seletusi sellise käitumise põhjendamiseks, et mitte tunda ennast tõrjutuna. Inimesed üritasid alati meeleheitlikult normaalsed tunduda, et teiste hulka sobida. Sulanduda kokku teiste omasugustega, nagu kari lambaid. Selline käitumine oli eriti loomupärane neile, kes polnud veel täiskasvanuks saanud. Kindlasti ei olnud see tüdruk mingi erand.
Aga mitte keegi ei pööranud meile tähelepanu. Istusime sama märkamatult oma tavalisel kohal, nagu varemgi. Bella pidi järelikult väga tagasihoidlik olema, et ta polnud kedagi oma asjadesse pühendanud. Ehk oli ta rääkinud vaid oma isale, võibolla oli tal isaga kõige usaldusväärsem side...kuigi see tundus ebatõenäoline, sest ta oli oma isaga nii vähe aega koos olnud terve elu jooksul. Ta oleks pigem emaga lähedasem. Igatahes pidin ma ette võtma käigu politseiülem Swan’i maja juurde ja kuulama, mida ta mõtles.
„Midagi uut?” küsis Jasper.
„Mitte midagi. Ta pole vist kellelegi midagi rääkinud.”
Kõik kergitasid kulme sellise uudise peale.
„Võibolla sa polegi nii hirmuäratav, nagu sa arvad,” ütles Emmett itsitades. „Võin kihla vedada, et ma oleks suutnud teda paremini hirmutada.”
Pööritasin silmi tema jutu peale.
„Huvitav, miks...?” Ta murdis jälle pead selle üle, miks ma polnud suutnud kuulda tüdruku mõtteid.
„Me oleme sellest juba rääkinud. Ma ei tea.”
„Ta tuleb,” ütles Alice järsku. Ma tundsin, kuidas mu keha kangestus. „Proovige inimlikud välja paista.”
„Ah et inimlikud?” küsis Emmet.
Ta tõstis oma käe ja sirutas sõrmed välja, et paljastada lumepall, mida ta oli pihus hoidnud. Loomulikult polnud see seal sulanud. Ta pigistas selle kõvaks jäätükiks. Tema pilk oli suunatud Jasperile, aga ma teadsin, mida ta plaanis. Loomulikult teadis ka Alice. Kui ta järsku jäätüki Alice’i poole viskas, nipsutas Alice selle hooletult tagasi. Jäätükk lendas üle kohviku nii kiiresti, et inimene polnud suuteline seda märkama, ja laksatas raginal vastu kiviseina.
Õpilased, kes istusid selles kohvikunurgas, jäid jõllitama purunenud jäätükke, mis olid põrandale pudenenud, ja pöördusid siis, et näha, kust see ilmunud oli. Nad otsisid süüdlast kõigest paari laua kauguselt. Keegi ei vaadanud meie poole.
„Väga inimlik, Emmet,” ütles Rosalie salvavalt. „Sa võiksid veel rusikaga läbi seina lüüa kui sa juba niikaugel oled.”
„Tunduks rohkem muljetavaldav kui sina seda teeksid, kallike.”
Ma üritasin oma tähelepanu nendel hoida, säilitades ilmet, nagu ma võtaksin sellest aasimisest osa. Ma ei lubanud endal vaadata järjekorra poole, kus ma teadsin teda seisvat. Aga ma kuulasin teda ümbritsevaid mõtteid.
Kuulsin Jessica kärsitust uue tüdruku suhtes, kes seisis järjekorras liikumatult. Ma nägin Jessica mõtete kaudu, et Bella Swan’i põsed olid jälle näkku tõusnud verest roosaks värvunud.
Ma hingasin lühikeste ja pinnapealsete hingetõmmetega, valmis iga hetk lõpetama kui väikseimgi kübe tema lõhnast peaks minu lähedusse sattuma.
Mike Newton oli koos nende kahe tüdrukuga. Ma kuulsin tema mõlemat häält, nii mõttelist kui füüsilist, kui ta küsis Jessicalt, mis selle Swan’i tüdrukuga lahti oli. Mulle ei meeldinud see, kuidas tema mõtted põimusid ümber tüdruku, tema fantaasiad, mis hägustasid ta mõtlemist kui ta vaatas Bellat, kes tundus nii hajameelne, et ei pannud tema kohalolekut tähelegi.
„Ei midagi,” kuulsin ma Bellat vastamas sellel tasasel, selgel häälel, mis tundus helisevat kellukesena üle kohviku jutuvada, aga ma teadsin, et see tundus mulle vaid sellepärast nii, et ma üritasin nii tähelepanelikult teda kuulata.
„Ma võtan täna ainult limonaadi,” jätkas ta, astudes edasi, et järjekorras püsida.
Ma ei suutnud vastu panna soovile heita tema poole üks kiire pilk. Ta vahtis põrandale, veri aeglaselt näost ära valgumas. Ma vaatasin ruttu eemale, Emmettile otsa, kes naeris minu valulikuna näiva naeratuse üle.
Sa näed haige välja, vennas.
Ma muutsin oma ilmet, et paistaksin välja tavaline ja pingevaba.
Jessica imestas valjult tüdruku isutuse üle. „Kas sul polegi kõht tühi?”
„Tegelikult pole mul eriti hea olla.” Tema hääl oli vaiksem, aga ikkagi väga selge.
Miks mind järsku häiris Mike’i murelikkus Bella suhtes? Miks mind nii tohutult häiris viis, kuidas ta Bellat enda omaks pidas? See poleks pidanud mind üldse huvitama. Samas, ma olin ju samuti tundnud vajadust teda kaitsta. Enne kui olin tahtnud teda tappa...
Aga oli ta siis haige?
Sellest oli raske aru saada, ta nägi nii õrn välja oma läbikumava nahaga... Järsku taipasin, et ma muretsesin tema pärast täpselt samamoodi, nagu see tohmanist tüüp, ja ma sundisin end mitte mõtlema Bella tervisele.
Siiski, mulle ei meeldinud näha teda läbi Mike’i mõtete. Lülitasin end kuulama Jessica mõtteid, vaadates ettevaatlikult, kuidas nad kolmekesi valisid lauda, kuhu istuda. Õnneks istusid nad Jessica sõprade juurde, ühte esimestest laudadest. Ja mitte allatuult, nagu Alice oligi ennustanud.
Alice müksas mind küünarnukiga. Ta vaatab varsti siia, käitu inimlikult.
Ma krigistasin hambaid.
„Lõdvestu, Edward,” ütles Emmet. „Tõsiselt. Kui tapaksidki ühe inimese, poleks see ju mingi maailma lõpp.”
„Eks sa tea paremini,” pomisesin.
Emmet naeris. „Sa pead õppima asjadest üle saama. Nagu mina. Igavik on liiga pikk aeg, et end süütundes praadida.”
Järsku viskas Alice väikse peotäie jääd, mida ta oli varjanud, Emmettile ootamatult näkku.
Ta pilgutas üllatunult silmi ja siis irvitas.
„Ise alustasid,” ütles ta, samal ajal end üle laua kallutades ja oma juustest jäätükke Alice’i suunas rapsides. Pooleldi sulanud jäätükke lendas igas kaares laiali.
„Fui!” kaebles Rosalie kui ta koos Alice’iga rünnaku eest põikles.
Alice naeris ja me kõik ühinesime temaga. Ma nägin Alice’i mõtetest, et ta oli korraldanud sellise perfektselt inimliku momendi, ja ma teadsin, et tüdruk – ma peaksin lõpetama mõtlemise temast viisil, nagu oleks ta ainus tüdruk maailmas – et Bella vaatab meid naermas ja mängimas ja et me paistame talle õnnelike ja inimlikena
Alice naeris edasi ja hoidis oma kandikut kaitsva kilbina enda ees. Bella järelikult vaatas meid ikka veel.
...jälle vahib neid Culleneid, mõtles keegi, püüdes mu tähelepanu.
Vaatasin automaatselt sinnapoole, kust hääl oli tulnud, mõistes äkki, et olin täna liiga palju teiste mõtetele tähelepanu pööranud.
Mu silmad libisesid Jessicast mööda ja kohtusid Bella läbitungiva pilguga.
Ta vaatas kiiresti maha, peites end jälle oma paksude juuste varju.
Mida ta mõtles? Pettumus kasvas aja jooksul aina suuremaks. Ma proovisin – ebakindlalt, kuna polnud kunagi varem midagi sellist teinud – kombata mõttes seda vaikust tema ümber. Mu lisakuulmine oli alati olnud minu loomulik osa, ma polnud kunagi pidanud pingutama, et seda kasutada. Nüüd ma keskendusin, et tungida läbi tema kaitsva kilbi, mis teda ümbritses.
Mitte midagi peale vaikuse.
Mis temaga lahti on? mõtles Jessica, sama kärsitult, nagu ma ise.
„Edward Cullen vahib sind,” sosistas ta Swan’i tüdrukule kõrva, ise itsitades.
Tema hääletoon ei reetnud kuidagi tema armukadedust. Tundus, et Jessica oskas väga osavalt sõprust teeselda.
Ma kuulasin tähelepanelikult tüdruku vastust.
„Ta ei paista ju vihane, ega ju?” sosistas ta tagasi.
Nii et ta ikkagi oli märganud mu metsikut reaktsiooni eelmisel nädalal. Loomulikult.
Küsimus ajas Jessica segadusse. Ma nägin enda nägu tema mõtetes kui ta kontrollis mu ilmet, aga ma ei vaadanud tema poole. Ma olin ikka veel keskendunud Bellale, üritades kuul | | | |
|
Kristan Stewart : armastan Robert Pattinsoni
Edward on 05/25/2010 at 1:29pm (UTC) | | | «Videviku» staar Kristen Stewart tunnistas, et tal on Robert Pattinsoni suhtes tugevad tunded.
REKLAAM
REKLAAM
SAMAL TEEMAL
Robert Pattinson ei mõista «Videviku» fänne »
Pattinsoni ja Stewarti esindajad kinnitasid staaride armusuhet »
Kristen Stewart: paparatsod on nagu teeröövlid »
Kristen Stewart: ma pole õnnetu ja tänamatu! »
Pattinson: võib-olla pole näitlemine siiski minu jaoks »
«Videviku» täht kihlus «Harry Potteri» staariga »
Love: Pattinson oleks Kurt Cobaini rollis tobe »
Stewart: Bella on «Päikesevarjutuses» tugevam »
Pattinson: meil on Kristeniga ainulaadne side »
GLAMUURIGALERII
21:33 15.05 Cannes 2010: kõige kaunimad kleidid
«Armastan Robi, sest ta tahab alati parim olla,» vahendab OK! näitlejanna sõnu. «Robert on piinatud kunstniku moodi seksikas. Võibolla on asi selles, et ta on britt. Ta on pikk ja tundub, et ta kogu aeg mõtleb. Ta on erakordselt naljakas.»
«Armastan seda, kuidas ta laulab. See murrab mu südame. Ta on ka väga halb valetaja,» lisas Stewart.
Näitlejanna sõnul tegi Pattinson talle kunagi nalja pärast abieluettepaneku: «Ta küsis, kas tahaksin temaga abielluda. See oli nali. Ma vähemalt arvan, et oli.»
| | | |
|
Ruttu hääletama
Bella on 05/25/2010 at 1:25pm (UTC) | | |
Kõik Eesti “Päikesevarjutuse” fännis-ruttu hääletama Eesti poolt! Hääletada saab iga 20 minuti tagant. Võitja ja 25 riiki saavad seinale Vote Fall of Fame.Praegu oleme me 5-ndal kohal. Ruttu hääletama Eesti fännid, iga hääl loeb! ;)
http://tweeter.faxo.com/Twilight_Eclipse_World | | | |
|
10 parimat “Noorkuu” fakti Comic Conil paljast
Bella on 05/25/2010 at 1:21pm (UTC) | | | 1. Summit Entertainment tunneb oma publikut, tõestuseks tõid nad Comic Conil kaks stseeni filmist ka avalikuse ette.
2. Direktor Chris Weitz kasutab paljusid dialooge otse raamatust.
3. Taylor Lautner on pressi-sõbralik kuulsus, keda “Noorkuu” vajas.
4. Kristen Stewart teab, et Bella on “Noorkuus” ‘peajuhtum’.
5. Nüüd, aasta hiljem, on Kristen Stewarti elu sama hull ning vastused sama napisõnalised ja iroonilised, nagu “Videviku” ajal.
6. “Noorkuu” näitlejatele meeldib, kui nende karakterid kannatavad.
7. Kristen Stewart ei suuda oodata, millel ta saab Robert Pattinsonilt lapse.
8. Kui sa postitad oma reaktsiooni “Noorkuust” youtubesse, siis arvatavasti vaatab Chris Weitz seda just praegu.
9. “Videviku” fanatism/hullus on selle aasta jooksul hullem kui eales.
10. Anti-Twilighti vastureaktsioonil on lõpuks nimi.
7. eriti hea ( y ) | | | |
|
|
| Today, there have been 1 visitors (1 hits) on this page! |
|
 |
|
|
